Aga kui kala ei tulegi tagasi?

Kas tunned, et kõik oleks nagu kännu taga kinni — kõik ümberringi ootavad paremat hetke, soodsamat keskkonda, normaalsuse naasmist. Kas tasub olla samamoodi ootel või võtta ohjad enda kätte?

Vanarahvas ütleb, et tark ei torma ja kes kannatab, see kaua elab. Alalhoidlikkus on meie raskes kliimas oluline ellujäämistaktika, mis on sügavalt juurdunud ka meie ettevõtluskultuuri. Nagu meie inimesed, nii valivad ka meie ettevõtted oodata olukorra paranemist, soodsama keskkonna tekkimist. Suvel tulevad taas turistid, majanduslangus saab varsti läbi, sõda lõppeb. Kala praegu ei saa, pole mõtet merele minna.

Ent mida teha siis, kui kala ei tulegi tagasi, kui olukord ise ei parane? Kui ajutise languse aitavad kulude kärpimine ja ootamine rasked ajad üle elada, siis pöördumatult muutunud olukorras see lahendust ei too. Siis tuleb midagi ise ette võtta.

See soovitus ise pole ju võõras — iga edukas ettevõtja räägib sellest, kuidas nad võtsid midagi uut ette või keskendusid vaid ühele tegevusele ja said edukaks, kuid väga raske on seda edukust ette ära tunda enda olukorras. Kuidas aga tekib julgus panustada asjadesse, mida sa pole enne teinud või pole näinud, et need sinu olukorras töötavad?

Kedagi pole vaja veenda uskuma tuttavatesse ja toimivatesse tegevustesse. Paned hommikul võrgud sisse ja tood õhtul täis võrgud välja. Teed sada müügikõnet ja saad kümme müüki. Teed allahindluskampaania ja saad lao tühjaks. Pikema mõjuga tegevused, kus teadmatuse määr on suurem — tootearendus, positsioneering, bränding — lükatakse aga edasi, kuni „olukord paraneb“. Oleme loomupäraselt skeptikud, usaldama asju millega meil on kogemus. Nagu ütles tabavalt ühe tehase juht eravestluses, “mina saan sinust aru, aga mul teised juhatuses on nagu rannakalurid: nad teevad ainult neid asju, kus nad kohe raha näevad.”

Kindlasti ei ületa sellist skepsist üleöö, iga uus asi võtab aega harjuda ning iga ettevõtte lugu on detailides erinev. Küll aga saab iga ettevõte sisemiselt otsustada, et nad teevad omalt poolt kõik selleks, et olukord paraneks.

Erinevalt tavapärasest eesmärkide seadmisest tähendab strateegiline joondamine otsust valida endale soodne asukoht tulevikus (klient-väärtus-turg) ja siis suunata oma ressursid selle asukoha hõivamisele.

Esiteks, sa saad keskenduda asjadele, mis töötavad. Teeninda neid, kes sind hindavad ja tee rohkem neid asju, mida nad sinu puhul hindavad. Vabanedes keerulistest ja ebamäärastest kliendisuhetest, toodetest või funktsionaalsustest vabastad aega, et pakkuda enamat neile, kes sind hindavad ning saad ise teha rohkem asju, milles nähakse väärtust.

Teiseks, tee midagi silmatorkavalt hästi. Püüdes ise latti tõsta ning lõpetades tegevused, milles sa ei ole hea, hakkad sa eristuma. Keskpärasus on kallis — see nõuab pidevat põhjendamist ja allahindlust.

Kolmandaks, ole meeldejääv ja silmapaistev. Kui sa tead, milles sa hea oled ja kellel sind vaja on, siis on sinu töö end neile tuttavaks ja oluliseks muuta. Nähtavus ei ole ühekordne kampaania, vaid järjepidev kohalolu nende inimeste mõtetes, kellel sind vaja on. Oled pilgu alt ära, oled mõtetest väljas.

Neljandaks, vali endale õige turg. Kui sa teenindad kohalikke kliente, siis ole parim nende teenindamisel, kui su kasvu piirab kohalike klientide vähesus, siis on aeg haaret laiendada. Turg on koht, kus toimuvad tehingud, mitte koht, kus on inimesed.

Kui me näeme uusi ja värskeid konkurente, kes tekkisid ootamatult ja pakuvad täiesti teist kvaliteeti, siis tihti ei ole selle taga geeniused, kellel on raha puuga seljas. Tegelikkuses on need lihtsalt tavalised inimesed, kes on otsustanud teha turule selge pakkumise. Üks asi, selgele kliendile, õigel ajal ja õiges vormistuses.

See pole paaniline rapsimine vaid strateegiliselt joondatud ressursside kasutus, mis on igal juhul mõistlikum, kui istuda kaldal ja oodata, et kala naaseks meie randa.

Kui tahad seda mõtteraamistikku enda olukorras läbi töötada siis tule ja saa osa strateegilise joondamise töötoast EBSi Mõttemuskli ühistreeningul 21. märtsil või võta minuga otse ühendust.